PILISTVERE RAHVARÕIVAD - PDF

Description
PILISTVERE RAHVARÕIVAD Tiina Jürgen, Viljandi Muuseumi etnograafiakogu kuraator Endisaegne Pilistvere kihelkond asus Sakalamaa põhjaosas, kus tema naabruses asusid ida pool Põltsamaa kihelkond, kagus ja

Please download to get full document.

View again

of 20
All materials on our website are shared by users. If you have any questions about copyright issues, please report us to resolve them. We are always happy to assist you.
Information
Category:

Real Estate

Publish on:

Views: 127 | Pages: 20

Extension: PDF | Download: 0

Share
Transcript
PILISTVERE RAHVARÕIVAD Tiina Jürgen, Viljandi Muuseumi etnograafiakogu kuraator Endisaegne Pilistvere kihelkond asus Sakalamaa põhjaosas, kus tema naabruses asusid ida pool Põltsamaa kihelkond, kagus ja lõunas Kolga- Jaani kihelkond, läänes Suure-Jaani kihelkond ning loodes ja põhjas oli naabriks Järvamaa. Kihelkond kujunes Nurmekunna muinasmaakonnast ja seda on esmakordselt mainitud aastal. Pilistvere nimi esines esimest korda kirjalikes allikates aga aastal Pilistvere kooliõpetaja Jakob Tamm ( ) on oma ballaadis Vitsjärve (1886) suutnud maalida suurepärase pildi kihelkonna looduslikust olemusest: Pilistvere piiril seisab soo kui siib. Maantee Põltsamaale temast üle viib. Põllud piir vad teda ümber igalt poolt, aga soo eest küll ei kanna keegi hoolt. Pilistvere piiril Nurmekunna-maal väikse Vitsjärve idakalda ra al, seal, kus kalda sisse tungis järve käär, seisis väike talu. Maa pool metsa äär. Etnograafiliselt kuulus Pilistvere kihelkond koos Kõpu, Suure-Jaani, Kolga-Jaani ja Põltsamaa kihelkonnaga Põhja-Viljandimaa ehk Põhja- Sakala rühma. Siin kodunesid juba 19. sajandi I poolel naiste potisinised seesidega kampsunid, värvilised ostetud materjalist põlled ja meeste potisinised lippidega vatid ning täislakaga põlvpüksid. Pilistvere kuulus Viljandimaal ka sabaga tanu e linuka kandmise piirkonda. Seda haruldast peakatet kandsid viimati pruudid, millest oli tingitud nimetus pruudilinuk. Erilist tähelepanu väärivad Pilistvere varasemad hästi laiad geomeetrilise ornamendi ja iseseisva äärekirjaga kirivööd ning laiad mahamurtud ja rikkalikult pilutatud särgikraed. Pilistverest on aegade jooksul Viljandi Muuseumi esemelist materjali kogutud väga vähe. Kui Viljandimaa oli aastatel üldiselt kaetud muuseumi usaldusliikmete võrguga, kes lisaks esemekogumisele talletasid ka olulist etnograafilist informatsiooni, siis Pilistvere jäi selles valdkonnas vaeslapse ossa. Viljandi Muuseumi E-kogusse on 4 T. Jürgen laekunud ainult paar sealtkandist pärit museaali. Pilistvere kihelkond on võrreldes mõne teise piirkonnaga üsna kesiselt esindatud ka ERMi eesti rahvarõivaste kollektsioonis. Seda vajakajäämist aitavad mõningal määral tasandada ERMi arhiivis säilitatavad korrespondentide vastused erinevatele küsimuslehtedele, kogumis- ja välipäevikud ning joonised rahvarõivastest. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I II) Pilistvere naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, vöö, väike tanu, õlakate, kampsun, noorematel kohati ka liistik, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad. Pilistvere neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul pärja. Särk (särk) õmmeldi Pilistvere kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga (piht) ja põikiriidest jämedama takuse alaosa ehk jätkuga (jak, jatk). Pilistveres olid särgialased kootud risttoimses tehnikas ehk nn kilbilisest riidest. Särgi alumiseks servaks jäeti koeäär ja õmblus tehti ette keskele. Madli Adamson (sünd 1888) Imavere valla Tamme küla Leisu talust mäletas, et ema särgid olid jatkuga ja särgi jatk oli 6 niiega kootud, 6-niiega kirju, põiki riidest, õmblus otse ees. Madli Adamsoni ema elas Vana-Põltsamaa valla Vitsjärve külas (ERM EA 110: 192). Elise Jakobson (sünd 1888) Kabala valla Arkma külast mäletas, et tema ema ja vanaema kandsid pikki linaseid jämedast riidest jätkuga särke. Piht oli peenest labasest linasest, jak toimsest ratulisest riidest... Jätkuga särki oli raske pesta, seda tehti lehelisega ning hiljem peksti kurikatega (ERM EA 113: 293). Pilistveres kanti 19. sajandil Põhja-Viljandimaale omast särgitüüpi, millele oli iseloomulik eriti lai mahapööratud krae (12 17 cm), T-kujuline kaelaava, õlalapid ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrutati, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid. Õlalappidega särgid tehti õlaõmbluseta st riie murti pooleks ja piki õlajoont õmmeldi peale ca 2 15 cm laiused riideribad, õlalapid. Leena Söödor (sünd 1886) Kõo valla Palu küla Kulpa talust mäletas, et ema särk oli põikiriidest jatkuga. Jatkul üksainus õmblus. Pihal olid õlalapid, lai mahamurtud 5 Pilistvere rahvarõivad krae, kurgu alt kinnitati preesiga. Õlalapid ja käisevärvlid olid käsitsi tikitud, valge kirjaga kaunistatud. Hiljem, pärast ema surma, kandis L. Söödor ema särke laulupidudel rahvarõivastes esinedes, samuti andis ta neid kasutada teistele laulukooriliikmetele (ERM EA 110: ). Laia mahamurtud kraega särgid kaunistati rikkalikult. Uhkematel särkidel oli krae otstes mitmes reas põim- või (ja) mähkpilu. Sagedasti ilutses pilu ka mööda krae pikka serva. Hilisematel särkidel ümbritseti krae veel kitsa heegelpitsi või sakilise paelaga (vitselpael). Rinnaesine lõhik (15 18 cm) palistati ühepoolse pilupalistusega. Madli Adamson Imavere valla Leisu talust meenutas, et Vana-Põltsamaa vallas Vitsjärve külas elanud ema särkide kraedele, õlalappidele ja värvlitele oli valge linase niidiga kirjad sisse nõelutud. Käisevärvlitele mõnel oli pandud sik-sak-pael äärde, mõnel tehtud valge linase niidiga tagid. Emal oli 6 sellist särki, juba noores põlves valmistatud (samas, 192). Särkide õlalapid ja varrukavärvlid olid tihedalt kaetud madalpistes geomeetrilise ornamendiga. Madalpistetikandid koosnesid tavaliselt ühest motiivist nelinurgast. Kahe erineva motiivi kasutamise puhul oli kiri üles ehitatud diagonaalselt asetatud risti ja nelinurga kujundina, mida peetakse üheks vanemaks kompositsiooni printsiibiks. Piki riide diagonaali paiknevad mustri osad tikiti siledatena või hambulistena, mõne särgi puhul kasutati mõlemaid võtteid (Linnus 1973, 23). Tikkimiseks kasutati peent linast, harvemini puuvillast niiti. Viljandimaa põhjakihelkondade särkide tikandid tehti suuremad, tihedamad ja rikkalikumad kui lõunakihelkondade särkidel. Kirjade ülesehituse poolest olid särgitikandid äärkirjad, mis koosnesid ühest korduvast või kahest vahelduvast motiivist. Motiivid olid ühe-, kahe-, kolme- või neljateljelised. Püvisilmkirjas esines peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb, aga ka tavaline püvisilmtikandi kujund kolmnurk ja siksakjoon (samas). Tiketeread koos püvisilmornamendiga aitasid mitmekesistada kaunistusi. Vahel jäeti särgi krae ka tikandita, otstes ilutsesid sellisel juhul tikkpiste rida või nööpaugupistes aasad. Varrukavärvlite ääres olid tagid ja sõltused. Kuigi Pilistvere särkide kaunistused olid harilikult valged, on teateid üksikute hilisemate särkide kaunistamisest punase niidiga. Ka raamatus Eesti rahvarõivad leidub märge, et 19. sajandi keskpaiku, eriti aga II poolel levis punane maagelõng isegi Põhja-Viljandimaale (Kaarma & Voolmaa 1981, 100). Anna Anvelt (sünd 1882) Kõo valla Sokuvere 6 T. Jürgen külast mäletas, et tema emal oli poolde säärde ulatuv omakootud linasest riidest jämeda takuse jätkuga särk, millel olid pikad värvliga varrukad ja kitsas püstkrae, kaelavärvel. Õlal õlalapid, millel nurgad kaelusepoolses otsas sisse pööratud. Varrukate laienduseks kaenla all nelinurkne kainlaaluse lapp. Värvli ääres kaunistuseks tagid. Õlalappidel ja värvlitel punasest lõngast varesejalad peal (ERM EA 113: 295). Ka Amalie Markus (sünd 1878) Imavere valla Taadikvere külast meenutas, et tema vanaemagi kandnud pikka linast jämedamast linasest riidest jätkuga särki, millel olid pikad värvliga varrukad, kitsas püstkrae, ühes otsas terava tipuga õlalapid ja sügav rinnalõhandik. Särgi kaunistuseks õlalappidel ja värvlitel punased ja valged pilud s.t. tikkpistes read ning värvlite ääres tagid (samas, 197). Viljandimaa põhjapoolsetes kihelkondades, kus armastati laiu kraesid, õmmeldi argipäevasärgid sageli kraeta, kuid pidulikul puhul täiendati neid lahtkraega e lahtise kraega (kaelapettus, kaelaranss). See oli nagu särgi külge õmmeldud kraegi ääristatud pitsi või piluga, harvem tikandiga. Sageli ääristati krae poest ostetud siksakpaelaga. Mannineni andmetel (1927, 145) Pilistvere kihelkonnas, kus särkidel oli lai ilustatud krae, esines sama kaunistus ka lahtkraedel (kaelaranss). Lahtkrae koosnes kraest enesest ja selle külge kuuluvatest hõlmadest. Esimene hõlm oli harilikult pikem, sel oli keskel rinna ees lõige, mis pandi kinni sõle või preesiga nagu särgilgi. Särgiks kulus tavaliselt 2,5 3 meetrit 70 cm laiust riiet. Helmi Kurrik (1938, 148) on raamatus Eesti rahvarõivad esitanud järgmised Pilistvere naise särgi mõõdud: piht cm, krae cm, õlak 6,5 15 cm, varrukas cm ja värvel 3,5 18 cm. Imaveres mäletati, et särgiriided pidid olema valmis kootud maarjapäevaks, et neid võiks viia välja pleekima. Mida varem olid kusagil talus kangad pleekimas, seda virgemad olid naised ja valgemad kangad (ERM KV 90: 420). Alates 19. sajandi III veerandist hakkab särgimaterjalina ulatuslikumalt levima puuvillane vabrikukangas. Seda kasutati üksikjuhtudel ka varem pidulike, traditsioonidega seotud särkide valmistamiseks. Puuvillasest riidest valmistati enamasti naiste pidulikud särgid või pihad ja nende üksikosad. Seelik (kört, körtsik, körsik) kooti Pilistveres linase lõime ja villase koega koeripspindne, s.o kude katab täielikult lõime. 18. saj alguses levisid siingi moerõivastuse eeskujul värvli külge tihedatesse voltidesse 7 Pilistvere rahvarõivad seatud kaharad seelikud, mis olid algselt ühevärvilised. Kaunistuseks õmmeldi neile mõnikord äärde kardpaelad e treesid. 18. sajandi keskpaigast peale tehti kaharaid seelikuid juba ka pikitriibulisi, need olid ostetud materjalist ja pärinesid mõisateenijate rõivastusest. Huvitav on märkida, et ERMi kaks vanimat pikitriibulist seelikut, mis pärinevad 18. sajandi keskpaigast, on õmmeldud kohevast õhukesest atlasspindsest ostuvillasest riidest. Mõlemad on mõisahärrade poolt oma teenijatele kingitud. Üks seelikutest pärineb Pilistvere kihelkonna Kõo mõisast (Voolmaa 1971, 118). Pikitriibulised seelikud said Põhja-Viljandimaal üldiseks 19. sajandi I veerandi jooksul. Leena Söödor (sünd 1886) Kõo valla Kulpa talust mäletas, et lapsepõlves oli vanematel inimestel näha veel küüte (pikitriipu) ja runnulisi (ruudulisi) seelikuid. Need olid värvli külge volditud ja kutsuti körtsikuteks küütkörtsik, runnuline körtsik (ERM EA 110: 182). Pilistvere triibuseelikute põhivärviks oli kas tumesinine või tumeroheline. Tumesinise põhivärvi puhul esinesid triibustiku värvidena mitmesugused roostepruunid, kollased ja rohelised toonid, tumedama rohelise põhjaga seelikutel aga tumepunane, hall, tumesinine ja kollane triip. Tumerohelise põhjaga seelikuriide tükk on säilinud ERMi arhiivis Imavere korrespondendi Aino Kärt i saadetud vastuste juurde kinnitatuna (küsimusleht 105) ja pärineb 19. sajandi keskpaiku kootuna Taadikverest (ERM KV 196: 431). Sama aastal saadetud küsimuslehe vastustes räägib korrespondent ka Imaveres säilinud poolvillasest alusseelikust, mis on kujutud murdtoimne, värvilt valge-halli-mustaga. Seelikul on allääres 25 cm laiune kroogitud riba samast riidest. Kasutati suvel ka töö juures (samas, 430). Imaverest pärinevate teadete järgi kooti triibuseelikud kas läbivillased või linase lõime sisse. Vanemad seelikud olid värvitud taimevärvidega, värvide rohkuse jaoks värve segatud. Tavaliselt olid triibulised seelikud atlasspindses tehnikas kujutud. Mäletatakse, et hilisemad seelikud olnud palju erksamad. Peoseelikud olnud kirevamad kui tööseelikud (samas). Triibulised körtsikud tehti ühest sirgest pikilaiast, selliselt jäid nad pikitriibulisteks. Seelikud seati 3 6 cm laiuse värvli juurest 3 5 cm sügavatesse lappvoltidesse, kõhu pealt jäeti aga kämbla laiuselt voltimata. Värvel kinnitati vasakul küljel haagiga. Imaverest pärineva teate järgi olnud vastandvolt nii seljal kui ka mõnel seelikul paremal küljel 8 T. Jürgen tasku kohal. Seelikutel oli eranditult paremal küljel tasku, mis kinnitus vöö külge ja oli peidetud voltide vahele (ERM KV 196: 430). Körtsik ulatus poole sääreni, allaäärde sissepoole õmmeldi cm laiune valge linane riideriba ehk toot. Sellise pikkusega seelik jättis paistma valged mustriliselt kootud või mitut värvi triibulised sukad. Pilistverest pärinevad ka konkreetsed teated selle kohta, et pruutide seelikud olnud heledamad ja kirkamad kui vanainimeste omad ning seelikuid kantud seljas 2 3 tükki (samas). 19. sajandi keskpaigast alates levisid nooremate naiste hulgas läbivillased ruudulised seelikud (runnuline körtsik), milles domineeris punane värv. Selliste seelikute puhul oli nii lõimeks kui ka koeks peenem villane lõng, värvideks heledam punane, heledam roheline, helesinine, must ja lilla. Seeliku allaäärde õmmeldi 6 10 cm laiune linasest riidest toot. 19. sajandi 70. aastatel hakati Pilistvere kihelkonnas kandma ühevärvilisi seelikuid ja sajandi lõpul kandsid Imaverest pärinevate teadete järgi triibulisi seelikuid veel ainult vanemad naised. Põll. Pilistvere naiste vanematest, paikkondlikke traditsioone kajastavatest linastest põlledest on vähe teada, sest siin kandsid jõukamad abielunaised juba 18. ja 19. sajandi algupoole peorõivastega mitmesugusest värvilisest ostetud materjalist (poevillasest, puuvillasest või isegi siidist) põllesid, mis 19. sajandi II poolel levisid laiemalt (Kaarma & Voolmaa 1981, 102). Viljandi Muuseumi tekstiilikogus ei säilitata ühtegi Pilistvere linast põlle, küll on aga paar pilukaunistustega põlle hoiul ERMis. Vanemate põllede kohta napib andmeid ka kirjalikes allikates. H. Linnus (1973, 24) märgib üldistavalt, et Sakala-ala põhjapoolseid põlli ilustati piluga, pilunarmastega, tikandiga ja niplispitsiga. Samuti oli A. Voolmaa andmeil 19. sajandi valgetele põlledele iseloomulik alläärde paigutatud geomeetriline kaunistus nii pilu, tikandi kui pitsi näol. Pilu, kas ühe või mitme, laiema või kitsama reana oli põllealase kaunistusena üle-eestiliselt kasutusel. Meile omane lõngaga mähitud tulbakestest koosnev mähkpilu on olnud aga väga vana kaunistustehnika (Voolmaa 1975, 149). 19. sajandi keskpaiku levisid Põhja-Eesti eeskujul Pilistveres värviliste villaste lõngadega tikitud ja meie rahvatraditsioonidele võõrad klaarpõlled. Need valmistati õhukesest marlitaolisest poeriidest, millele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes tikiti suured lille- 9 Pilistvere rahvarõivad motiivid. Selliseid põlli said mõisateenijad proualt kingituseks, neid osteti ka linnast või tehti kodus ise võõraste eeskujude järgi. Pilistvere kihelkonda esindab Viljandi Muuseumi E-kogus ainult üks roheline siidpõll (VM 3587/E 188). Kogumisraamatu andmeil on see põll tehtud 19. sajandi tel aastatel pruudipõlleks (pulmapõlleks) ja toodud Pilistverest ühes pruudiga Uue-Võidu valda Tõllassepa talusse (Mikk 480). A. Voolmaa (1975, 141) nimetab peamisteks siidpõllede kandjateks 19. saj II poolel Viljandi ja sealt lõuna pool asuvate Mulgi kihelkondade ning mõnevõrra ka Tartumaa jõukamaid perenaisi. Põll ei olnud eestlastel mitte ainult praktiline töörõivas ega peoülikonna ilustav täiendus, vaid selle kandmine oli sügavalt juurdunud rahvatraditsiooni. Põlle kandmine oli rangelt abielunaise tunnus ja see pidi kuni surmani alati ees olema. Seda kinnitab teade Pilistverest, kus mehenaine ei olevat tohtinud ilma põlleta külla ega kiriku minna, isegi mitte toast välja. Suvel särgiväel vilja lõigates olnud naisel põll ees (Manninen 1927, 317). Ka Leena Söödor Kõo valla Kulpa talust mäletab, et rukkilõikuse ajal oli ema palja särgiga, millel vöö peal ja põll ees (ERM EA 110: 181). Vöö. Pilistvere naised kandsid kirivöösid, mille tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri. Kiri moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Korjamisega jäi vöö ühe poole pind villasem ja seda loeti paremaks küljeks. Vanemad Pilistvere kirivööd tehti hästi laiad keskmiselt 8 cm, kuid nende laius võis ulatuda isegi kuni 15 cm-ni. Erinevalt mujal kantavatest vöödest on nende vööde äärkiri arenenud iseseisvaks kirjaks, mis tihti oli niisama lai kui kogu vöö mõnes teises kihelkonnas. E. Astel (1998, 59, 93) märgib, et kirivöö ja seelik olid kostüümi osadest omavahel kõige enam harmoneeruvate ja sarnaste värvitoonidega. Ka vööde laius, värvus ja ornament olid omavahel tihedalt seotud. Vöid kooti niite (harvemini tihva), vahelikupulga või vöömõõga abil. Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale. Leena Söödor Kõo valla Kulpla talust mäletas lapsepõlvest, et vööd vanemad naised pidasid, see mähiti tihedalt ümber keha, et otsad ei tolkneks. Ei pidanud siis rindade alt venitama (ERM EA 110: 185). Vööd ja paelad on tähtsat osa etendanud pulmakommetes. Pilistveres köideti peigmehe viinapudelile, kui see oli tühjaks joodud, kaela ümber vöö. See oli nn pudelikaelavöö. Pilistverest on teateid ka pihavöödest, 10 T. Jürgen mis seoti peiule ja peiupoistele üle rinna õla pealt vastasolevale puusale ja mille küljes rippunud pulmamõõk. Mujal hoitud pulmamõõka käes (Manninen 1927, 375). Õlakate (sõuke, vaip, tekk, ümbervõtmise tekk, käetekk, sõidutekk). 19. sajandi esimesel poolel oli Pilistveres abielunaise pidulikuks õlakatteks must villane sõba. Pilistvere korrespondentide sõnul olnud naistel vanasti kirikus käies mustast riidest sõba ümber kaela. Sõba kuulus pidurõivaste juurde. Sellega käidi talvel kirikus. Pärast kasutuselt ärajäämist püsis ta veel pruudirõiva osana. Teel peigmehe koju oli pruudi nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti see ära. Pilistveres tõstnud isamees mõõga otsaga sõba pruudi näo eest ära (Manninen 1927, 217). Vanapärase sõba kõrval olid 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel vanatüübilistest õlakatetest kasutusel palakad, niihästi linased suvepalakad kui villased talvepalakad e tekid. Talvepalakad olid sinise-valge ruudustikuga, murdtoimsest villasest kangast ja palistatud otstega. Eelpoolnimetatute kõrval armastati Pilistveres veel mitmevärviliste kirjatriipudega ümbervõtmise tekke. Need nn sõbakirjalised ümbervõtmise tekid olid 19. sajandi I poolel iseloomulikud Suure-Jaani kihelkonnale, levisid aga ka Pilistveres. Erinevalt ühevärvilistest ja ruudulistest kooti need poolvillased linase lõime ja peene ühekordse villase koelõngaga koeripspindsed. Triibukombinatsioonid tehti tumesinise (potisinise), punase (puupunase), rohelise, musta ja kollasega. Sinine või punane oli põhivärviks, millel vahelduvas rütmis kirjalised triibud. Kirjade nimetusena on teada ristikiri, särjesapikiri. Nii ruudulisi kui ka triibulisi tekke tehti ühelaidseid, aga ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca cm laiad ja üsna pikad kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele. Kahelaidsed olid tunduvalt lühemad kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga (Voolmaa 1990, 9). 19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse ruudukujulised narmasääristusega villased rätid (suurrätid, suurrätikud). Neid kooti kodus ise, materjaliks oli villane lõng. Rätid kooti toimsed, niiega, pind oli mureline, üks toimerida üht, teine teist pidi (ERM KV 216: 373). Kes ise ei osanud neid telgedel kududa, laskis kududa teistel. Kõo valla Loopre ja Mõisaküla külas mäletati, et vanemad suurrätikud 11 Pilistvere rahvarõivad olid ühevärvilised tumedamad või äärtesse kootud teist värvi triipudega. Tumedamaid toone eelistati just määrdumise pärast. Põhiliselt eelistati ruudulist mustrit: must-tumehall
Related Search
We Need Your Support
Thank you for visiting our website and your interest in our free products and services. We are nonprofit website to share and download documents. To the running of this website, we need your help to support us.

Thanks to everyone for your continued support.

No, Thanks